esmaspäev, 15. veebruar 2016

Aeg kaob...

Kui alguses tundus, et kuu aega on üsna pikk aeg, siis hetkel ei saa aru, kuhu kadus möödunud nädal. Kuidagi imekiirelt on see läinud. Eks ikka - mida toredam aeg, seda rutakamalt möödub.
Esmaspäev - Hiina uusaasta. Minu jaoks tähendas see vaba päeva, kuna ettevõte, kus oma oskusi praktiseerin, kuulub osaliselt ka hiinlastele. Kasutan vaba aega Vallettas käimisele: uudistan päevast karnevali ning shoppan veidi.
Teisipäev - püha karnevali viimane päev. Saan praktikakohast natuke varem ära ning kohtume teistega Vallettas. Et Vallettas asub ka bussiterminal ehk busside nö keskus (kõik teed viivad Vallettasse :) ), siis mõjutab kohe selle kõrval toimuv karnevalitrall ka bussitransporti. Graafikud ei toimi ja tund aega peatuses bussi oodata ei tohiks olla nagu üllatus, aga.... I`m a bit pissed off... Kohale jõudes selgub ka, et midagi eriliselt teistmoodi kui nt laupäeval oli, ei ole. Ratastel värvilised kujud, millega erinevaid poliitilisi pooli pilatakse, on samad ja liiguvad endiselt "omas" tempos. Maltal inimestel aega on, homme ju ka päev. :D
Kolmapäeval on kõigil vaba päev - St Paul´s Day. Kasutame juhust ja hüppame Vallettas "hop on, hop off" bussile. Saame sellega Blu Grotto juurde. Turnime ja pildistame ja naudime... Jooksen laugest mäest hooga alla, käed laiali sirutatud justkui linnutiivad ning naudin hetkelist meeletu vabaduse tunnet. How wonderful life is!!!
Neljapäeval ja reedel ootab mind taas praktika. Vähemasti on mul nüüd tegemist ja aeg läheb ruttu. Juhendaja küsib, kas kõik on hästi ja ütleb, et neil on minust palju abi. Mul on selle üle vaid hea meel.
Õhtul mereäärses restoranis terrasil einestades ja kohalikku veini nautides on tõeliselt täiusliku hetke tunne. Võtab suisa silmad märjaks, aga hoian end tagasi. Aga see hetk on lihtsalt nii võrratu - kerge lainete kohin, soe õhk, maitsev toit, hea vein, kuusirp... Mõni hetk võikski elus kestma jääda!
Peab ütlema, et kui maltalased ei ole söögi valmistamises eriti tugevad, siis veini oskavad nad küll väga hästi teha. Nad on ka väga hoolitsevad - ikka tullakse vahepeal ja küsitakse, kas kõik on hästi või soovitakse midagi juurde. Ja portsud on neil suuuuuured...
Laupäeval sõidame Gozo saarele. Meid on päris paras punt (8 in), nii et saame "hop on hop off" bussil hinna soodsamaks kaubelda. Otsustame, et esimese peatuse teeme Azure Window juures, kuna sinna tahavad kõik minna ning teisena külastame Xlendit. Pärast Gozo´lt naasmist ja veidikest sättimist, läheme St Julians´i/ Paceville´i ööelu avastama. Pühapäev saabub kuidagi ootamatult kiiresti ning esmaspäevast hakkab uus ring jälle otsast peale... ja ma täiesti mõistan, kui meie korterinaaber ütleb, et ei taha koju minna. Lumi, jää ja vihm - kes neid ikka igatseks!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar